32 / 98
31
sániid iđđesárrat: “Don áhče- ja eatneheapme, du ráhkis unna oarb-
bes mánáš, atte munnje gápmagiid bohcconáhkis, atte munnje
skeaŋkka, dakkár bivdoealli mii addá njálgga varramáli, bivdoealli
meara čiekŋalasas ii ge eatnanguolbaniin. Don unna oarbbes mánáš,
atte munnje skeaŋkka…”. Dákkár “fápmosániid” oahpahedje servo-
daga vuorrasat nuorat buolvvaide. Sánit ledje čiegus sánit eai ge gal-
gan geavahuvvot beare dávjá, danne go sáhtte “álmmehuvvat” jus
geavahuvvojedje dárbbašmeahttumit. Fápmosániid sáhtii skeŋket
dahje sáhtii maiddái vuovdit daid dihto haddái ja sirdit daid erenoa-
máš rituálaid bokte. Lei dehálaš ahte sánit daddjojuvvojedje áibbas
riekta ja áinnas vuollegis, ovttageardánis jienain. Muhtun olmmái
ávžžuhuvvui muhtomin dadjat iežas
serratit
vai bossu boađášii laga-
bui. Son dajai ahte gal son fal máhttá dákkár sániid, muhto son ii
sáhte šat dadjat daid danne go lei massán bániidis. Danne oahpahii
son sániid muhtun nuorat olbmái siiddas gii dasto dajai sániid – dain-
na jurddašuvvon váikkuhusain.
Várjjaga sámi nissonat. Olgeš nisu
doallame šiela gieđas. Lilienskiold
1698.